VÄIKE KANNATUSLUGU "Aga oli ka keegi mees Uurija, Semaja poeg Kirjat-Jearimist, kes Issanda nimel prohvetlikult kuulutas, ja tema kuulutas selle linna ja maa kohta kõigiti sarnaselt Jeremija sõnadega. Aga kui kuningas Joojakim ja kõik ta ihukaitsjad ja kõik vürstid kuulsid tema sõnu, siis püüdis kuningas teda surmata; aga Uurija kuulis sellest, kartis ja põgenes ning jõudis Egiptusesse. Siis kuningas Joojakim läkitas Egiptusesse mehed: Elnatani, Akbori poja, ja mehi koos temaga. Ja need tõid Uurija Egiptusest tagasi ning viisid ta kuningas Joojakimi ette; ja kuningas lõi ta mõõgaga maha ning viskas ta laiba lihtrahva hauda. Aga Jeremijaga oli Ahikami, Saafani poja käsi, nõnda et teda ei antud rahva kätte surmata." Jeremija 26:20-24 Ajalehtedes on rubriigid "Lühidalt", "Mitmesugust" jms. Lühiteade prohvet Uurijast keset Jeremija raamatut kuuluks nagu nende hulka. Siinsed mõned laused seisavad keset põhjalikult käsitletud suure prohveti Jeremija kannatuslugu. Neid võib lugedes isegi mitte märgata, arvates, et see, mis seal juhtus, polegi nii tähtis. Ääremärkused jäävad kergesti kahe silma vahele ja ometi on neis sageli terve inimsaatus. Miks on see väike kannatuslugu keset prohvet Jeremija suurt kannatuslugu? Miks katkestatakse äkki sõnum suurest prohvetist ühe lühikese teatega tollest "väiksemast" kolleegist? Selle taga peab olema mingi mõte. Sellele eelneb teade Jeremija templikõnest ja protsessist, mis teda selle järel tabas. Jeremija pääses napilt surmaotsusest, kuna mõned rahvavanemad päästsid seekord veenvate argumentidega ta elu. Prohvet Uurija väikese kannatusloo järel kuuleme, et Jeremija elu on aga jätkuvalt ohus. Kas see ääremärkus prohvet Uurijast pidi seda ohtu rõhutama? Püüame välja uurida selle lühiteate mõtte tänasele päevale. Kannatuslood on Vanas Testamendis üksteise järel reas nagu pärlid kees: seal on Joosep, kelle reedavad vennad, seal on Iiob, seal on Psalm 22, mis algab Jumalast mahajäetuse karjega. Kõrgpunkt on Jesaja 53. peatükis: Jumala sulane on valesti mõistetud, põlatud, pilgatud, piinatud, häbistatud ja sureb õnnetut surma. See on suur kannatus. Kes seda on talunud, on seeläbi tuntuks saanud. Kannatus teeb tagantjärele tuntuks - tuntus, millest osasaanud oma eluajal meeleldi oleks loobunud. Aga on olemas ka tundmatut kannatust - miljonid nimetud, kes on ajaloopõldu lihtsalt sisse küntud. Kes räägib sellest väikesest Uurijast? Mida on temal surematute kannatajakujude hulgas öelda? Selle väikese kannatusloo seos Jeremija suure kannatuslooga aitab meil avada ta mõtet: see suubub nagu kõik kannatuslood Jeesuse suurde passiooni. Väikseim ja suurim kannatus, need on kui nired, ojad, jõed, mis toovad oma veed Jeesuse kannatuse merre. Tema ristisurmas lõpetatakse erinevus väikese ja suure kannatuse vahel; iga kannatus saab mõtte Jeesuse kannatusest; Tema kannatus ja surm heidavad valgust meie pimedusse. Jumalale teeb valu ka väikeste inimeste kannatus Jumal ei ole mitte ainult suurte Jumal. Jeremija oli suur. Ta pärines preestri perekonnast. Ta oli jõukas ja tal olid mõjurikkad toetajad - seega kõik eeldused suureks karjääriks. Tema elu ja teenistus paelusid tähelepanu, tema jutlustel oli avalikkuses mõju. Oli enesestmõistetav, et tema kannatusest sai avalik sündmus. Isegi valitsus ja kuningas ei saanud seda ignoreerides järgmise päevakorra punkti juurde üle minna. Jumala riik vajab selliseid inimesi. Jumala töö puudutab maailma. Seepärast ütles Jeesus: "Mis ma teile ütlen pimedas, seda ütelge valges, ja mida te kuulete kõrva sisse sosistatavat, seda kuulutage katuselt!" (Mt 10:27). Jumala tähtsad uudised peavad jõudma suure kella külge, sündigu see kasvõi isiklike kannatuste all. Fl 1:18,20: "Aga mis sellest! Kui Kristust kuulutatakse igal kombel, olgu tagamõttega, olgu tõemeeli, siis selle üle ma rõõmustan. Kuid tahan ka edaspidi rõõmustada - Kristus saab täiesti avalikult ülistatud minu ihus, olgu elu või surma läbi." Aga mitte igaüks pole Jeremija. "Aga oli ka keegi mees," meenutab autor - ja see lause saab siin veel mitu korda refräänina kõlama. Uurija oli vaevalt tuntud. Temast ei räägitud avalikkuses nagu Jeremijast. Õigupoolest on ta juba unustatud. Kas tasub üldse tema nime unustusehõlmast esile tuua? Ilmselt Jumal soovis seda! Tema juures on igaüks tuntud. Uurija oli Talle nii tähtis, et Ta laskis tema elul ja kannatusel kaasa rääkida Jeremija kannatusloo keskel. Jumal vajab just väikesi. Jumalale on tundmatud tähtsad, need, kes ei paista üle keskmise. Nad pole Temale vaid hallid hiired. Elu ei seisne ainult selles, millest võib ajalehest lugeda. See, mida televiisor näitab, on küll suureks ja põnevaks tehtud, siiski on see vaid väikene seik elust. Jumal on suurem kui televisiooni programmidirektor, kes seda näitab, mis tema arvates üldsusele huvi pakub. Jumal tunneb tervet elu. Ja elu, kui seda lähemalt vaadata, koosnebki suuremas osas ääremärkustest, millest on teadlik vaid lähikond. Vahel aga ei kuule seda ükski teine inimene. Seepärast me peame oma elu nii tähtsusetuks ja alistume vaikselt oma kannatuses. Lai maailm, mis otsib sensatsiooni, sisendabki meile, et me elu pole midagi väärt, kuna me pole olnud kaamerate ees. "Aga oli ka keegi mees." Jumal ei ole uudistetoimetaja, kes sordiks uudiseid nimede tuntuse järgi. Tal ei ole prügikorvi, kuhu maabuksid keskmised inimesed. Ta pöörab neile tähelepanu. Jumala riik vajab neid, siin on "suur pilv tunnistajaid" (Hb 12:1) ja märtreid, kes silmatorkamatult kannatavad, kes vaikses talumises ilma suure kärata evangeeliumi edasi viivad. Mis oleks saanud Jumala üritusest ilma selle nimetute tunnistajate hulgata? Pilv koosneb müriaadidest väikestest veepiiskadest. Meie silmad näevad pilvemassiivi, tumedaid pilvemägesid, millest sähvatab välk; me kuuleme müristamist. Aga paduvihm tuleb viimaks ikkagi pilvedest, mis koosneb vihmapiiskadest. Jumal vajab meid kõiki, eriti aga väikseid, nähtamatuid, kelle elu- ja kannatuslugu kergesti tähelepandamatuks jääb. Ta ei vaata mitte ainult Jeremija vahest üliinimlikule kannatusele, vaid asetab ka väikese Uurija kannatusele mälestustahvli. Truudus on määrav, mitte vaid nimi. "Aga oli keegi mees" ja võib-olla veel keegi kolmas ja keegi neljas ning viimaks on neid 7000, kes pole oma põlvi nõtkutanud. Neist nimetutest ustavatest polnud kord prohvet Eelija teadlikki. Aga kui tugev Eelija nõrgaks jäi, olid need mehed palju tähtsamad. Mis oleks vaid suurtest, kui nende selja taga poleks väikeste voori? Püramiidid on seotud üksikute vaaraode nimedega, aga kes need ehitas? Meie, inimesed, kaldume sellele, et langetada oma hinnangud selle järgi, mis on silme ees, ja see tähendab tänapäeval seda, mis meediasse satub ja mis reklaamist esile tuleb. Maailm tunneb märter Martin Luther Kingi, kes on saanud vägivallatu võitleja sümboliks. Aga seal oli ka Rosa Parks, neegrist õmblejanna, kes väsinuna töölt koju sõites ei jaksanud Alabama osariigi Montgomery linna bussipingilt tõusta ja nii vallandus vägivallatu kodanikuliikumine USAs. Kuulsaks sai M. L. King, Rosast on vaid ääremärkus. Jumala juures on tema aga niisama tähtis. Ka Jeremija, suur, polnud ainus Jumala tõe eest võitleja oma ajas. Uurijal polnud öelda midagi muud kui tema suurel kolleegil. Erinevus nende vahel tuli vaid elu olukordadest. Sel ajal, kui Jeremija kuulutas pealinnas suurte otsustamiste keskel, oli Uurija saadetud provintsi, väikesesse metsalinnakesse Kirjat-Jearimisse. Tema kuulutusraadius oli võrratult väiksem, ta publik midagi muud kui suurlinna elanikkond. Külasõnumid on harva ajalehes. Millal üldse truudus ajalehte satub? Truudusetus ja ebaausus - need on, millega satub avalehekülgedele. Seepärast on oluline, et me joonduksime Jumala mõõdupuude järgi. Kuigi Uurija hääleulatus oli väike ja kuulajaid vähe, tunnistab ta "kõigiti sarnaselt Jeremija sõnadega". Jumal hindab väikest nii samuti nagu suurt. Truudus on määrav. Truudus võib viia kannatusse. Ei suur Jeremija ega väike Uurija tulnud oma eluga puhtalt läbi. Mõlemad sattusid sügavale. Kuid ka seal oli nende saatus erinev. Jermija oli ka arreteerituna rambivalguses. Uurija oli mittekeegi, maailma suurtele tähtsusetu. Kuid ühel päeval torkas ka tema silma. Igatahes tema toimik jõudis Jeruusalemma kabinettidesse, sinna, kus tavaliselt vaid eriti tähtsaid asju uuriti. Miks just Uurija? Kas polnud siis veel tuhandeid, kes polnud oma põlvi ülekohtu ees nõtkutanud? Kas ta pidi saama teistele hoiatuseks? Hoolimatul valitsejal, kuningas Joojakimil, kes oli prohvet Jeremija rullraamatu tükkhaaval tulle visanud, oli nuhke ka Kirjat-Jearimis. Heameelega oleks kuningas kõrvaldanud Jeremija, aga too oli liiga tuntud. Nii valiti ohvriks Uurija, kes ei pidanudki olema eriti silmapaistev, aga ta oli Jumala tõe eest seisnud "kõigiti sarnaselt Jeremija sõnadega". Uurijast ei saanud "suurt" prohvetit. Kuigi riigi kõrgemad ametnikud teda märkasid, jäi ta provintsi jutlustajaks. Olulisem on aga, et tema nime tundis Jumal ja päris üleval on tuttav ka väikseim kannatuslugu, mis Issanda teenistuses on kirjutatud. Ka väikseim kannatus saab oma mõtte Jeesuse päästvast kannatusest Selles tekstis ei ole veel loomulikult nimetatud Jeesuse nime. Aga Uurija väike kannatuslugu särab kui taskulambi valguskiir mehele ristil. Fl 3:10 ütleb Paulus: "Ma püüan ära tunda Teda ja Tema ülestõusmise väge ja Tema kannatuste osadust, saades Tema surma sarnaseks." Ja meie tohime seda oma elus järele korrata. Aga mida tähendab "ära tunda ... Tema kannatuste osadust"? Me loeme siin: Uurija kartis ja põgenes. Seda Pühakiri ei kommenteeri, Uurijat ei kritiseerita. Ta teadis, mis teda ootab - piinamine ja surm. Tema polnud supermees. Selliseid raudkõvu mehi on vaid aktion-filmides. Tegelik inimelu on alati ka kartusega seotud. Ka Jeesusele, kes kogu maailma patu enda peale võttis, polnud see võõras. Ketsemani aias tundis iga Ta nahapoor seda valu. Nii põgenes Uurija Egiptusesse. Uurijale ei ilmunud unes ükski kinnitav ingel nagu Joosepile. Kas ta vahest ei palvetanud? Kuid talle jäi hirm nagu see tabas Jeesust Ketsemanis. Uurija oli "kaasosaline viletsuses ja kuningriigis" (Ilm 1:9). Paljude inimeste kannatusteel, kuhu nad süütult on sattunud, on tuntud hirm ja põgenemine. Siin pole mitte mõeldud vastutusest ja süü karistuse eest põgenemist. Aga kui meid selles maailmas sinna-tänna pillutatakse, kui hirm meid valdab, näiliselt oleks kui Jumal maha jätnud, siis ei tarvitse see kõik olla mõttetu. Võib-olla peab see olema viide Temale, kellel ei olnud, kuhu Ta oma pead võiks panna (Mt 8:20). Me võrdlesime oma kannatusi taskulambi valguskiirega, mis langeb Jeesuse ristile. Kuid vastupidiselt on see valgus, mis sealt meie kannatusteele kiirgub, võrreldav pro˛ektoriga. Valgus ristilt hõlmab ja tugevdab meie väikese valguse. Jeesuse võidukas passioon teeb meie väikese kannatuse suureks. Uurija kannatus läks surmani. Ka Egiptuses polnud kindel. Kuningas Joojakimi silmad küündisid ka sinna. Sõbralik valitsus andis ta välja. Ta tuuakse tagasi - iroonilisel viisil Jeremija-sümpaatse Elnatani poolt (Jr 36:25 loeme: "Ja kuigi Elnatan, Delaja ja Gemarja kuningat tungivalt palusid rullraamatut mitte põletada, ei võtnud ta neid kuulda."). Ta hukati ilma kohtuotsuseta. Teda häbistati veel ka sellega, et visati lihtrahva hauda. Tundmatu haud võõras mullas - see on olnud meie sajandil miljonite saatus. Kas nende elu ja surm olid mõttetud? Aabeli veri kisendab tänaseni - õigluse, päästmise järele. Kas Jumal vastab? Jah, Ta on juba vastanud. Tol korral jäi Jeremija tänu mõjukatele eestkostjatele ellu. See, et üks pääseb, samas kui teine hukkub, pole kindlasti mitte meid rahuldav vastus. Selles maailmas on tänaseni tegijaid ja ohvreid. Millal see lõpeb? Jeesus suri ka, aga Jumal äratas Tema surnuist üles. Tema on ohver ja samas võitja. Usus Temasse saab meie väike kannatus oma mõtte. Ps 116:15: "Kallis on Issanda meelest Tema vagade surm." Ka unustatud, üleskirjutamata kannatuslood on JUmalal teada. Nimetu kannatus, mis pole registreeritud üheski märtrikalendris ega ühegi mälestuskiviga tähistatud, on panus selleks, et Kristuse rist jääks selles maailmas hoiatusmärgiks - hoiatuseks suurtele, tugevatele ja ilusatele, mitte loota lunastust oma jõult või ilult, hoiatus vägevatele, mitte loota, et ebaõiglus võidab. Jumal on Jeesuse ülesäratamises ka nimetute tundmatu kannatuse talletanud võidupäevaks. Jumal ei viska väikseid kannatuslugusid prügikasti. Jumal säilitab need oma andmepanka ja kutsub kord esile, öeldes: "Sa vaga ja ustav kristlane, sa oled oma piiratud võimalused väsimatult panustanud ja oled ustav olnud ka siis, kui see sulle kannatust tõi. Vaata, mis nüüd on sellest saanud." ERMO JÜRMA on Kõrgema Usuteadusliku Seminari Vana Testamendi õppejõud. Ajalehest "Kuulutaja" nr. 4(114), aprill 1999.