KUIDAS TUNNISTADA... ÕIGE POOLE KASUKS! "Teie olete minu tunnistajad, ütleb Jehoova, minu sulane, kelle ma olen valinud" (Js 43:10). Üheks tähtsaks põhjuseks, miks Jumal kristlased pärast pöördumist maailma jätab, on see, et nad oleksid Jumala tunnistajad - et nad võiksid suunata mõtlematute rahvahulkade tähelepanu erinevusele, mis valitseb evangeeliumisse uskujate ja selle tagasilükkajate iseloomu ja saatuse vahel. Nimelt see, et enamik inimesi üldse patule (või ükskõik, millistele igavikulistele küsimustele) mõtlema ei vaevu, on suurimaks tõkkeks tõelise kristluse leviku teel. Kuid Jumala Vaim püüab alati äratada inimeste tähelepanu patu ja nende päästmise plaani teemale. Vahel on nende tähelepanu haaramiseks kasutatud imesid, ning nõnda võivad imed osutuda pöördumise vahenditeks (kuigi imed iseenesest ei pööra iial kedagi). Nad võivad olla ärkamise abinõudeks, kuid isegi sellistena ei ole nad alati tõhusad, ning kui nad jätkuksid või argiseks muutuksid, kaotaksid nad oma väe pöördumise vahendeina. Maailm vajab midagi alati kogetava ime taolist, mis suudaks mitte ainult tähelepanu saavutada, vaid seda ka hoida - midagi, mis kinnitaks patuse meeled alalisse kokkupuutesse tõega - kuni ta sellele alistub. Sellest näeme, miks on Jumal lasknud oma lastel kõikjale laiali levida - lähedale ja kaugele rahvaste sekka - et nad võiksid olla selleks pidevaks, alati kogetavaks imeks. Millistes küsimustes peavad kristlased tunnistama? _Üldiselt_ peavad nad andma tunnistust Piibli tõest. Nad peaksid selle jaoks pädevad tunnistajad olema. Isegi äsjapöördunuist noorim tunneb oma kogemuste põhjal Piibli tõesust. Ta võib kuulda ateistide vastuväiteid, mille peale ta iialgi tulnud pole ja millele ta vastata ei oska ning mis kogu ta arutluskäigu sassi võivad ajada; kuid teda ei saa sundida oma seisukohtadelt taanduma. Ta ütleb: "Ma ei oska teile vastata, aga ma tean, et Piibel on tõde." Justnagu mees, kes vaatab peeglisse ja ütleb: "See on minu nägu." Keegi võib talt küsida: "Kust sa tead, et see sinu nägu on?" "Selle järgi, kuidas ta välja näeb, muidugi," vastab mees. Niisiis, Piiblis kujutatud tõde nähes teab kristlane, mis see on, ning teab, et see on õige! _Konkreetsemalt_ rääkides peavad kristlased tunnistama: 1. Hinge surematusest. (Tõsiasjast, et teadlik eksistents jätkub igavesti - ning see on Piiblis selgelt ilmutatud.) 2. Kogu maise hüveolu tühisusest ja ebapiisavast iseloomust. 3. Jeesuse teenimise rahuldustpakkuvast iseloomust ja aulisest küllaldusest. 4. Patuste süüst - ning põrgu tõelisusest nende igavese karistuspaigana. 5. Kristuse armastusest patuste vastu. 6. Püha elu vajalikkusest, kui me üldsegi loodame igavesele elule Jumala juures. Ilma pühaduseta "ei saa keegi näha Issandat" (Hb 12:14). 7. Enesesalgamise ja maailmast kõrgemal elamise vajalikkusest. 8. Leebuse, alandlikkuse ja taevaliku meelsuse vajalikkusest. 9. Täieliku aususe ning üleüldise iseloomu ja elu uuendamise vajalikkusest kõigile, kes tahavad taevasse pääseda. (Muidugi peaks tehtama selgeks, et nagu ka eelnimetatud kolm, on see saavutatav vaid täielikus usus Jeesusele alistumise teel.) Mil viisil peavad nad tunnistama? Sõna ja eeskujuga - igal sobilikul juhul oma huultega, kuid põhiliselt oma eluga. Kristlastel pole õigust vaikida, nad peaksid "noomima, manitsema, julgustama igati pika meelega ja õpetamisega" (2Ti 4:2), ent nende kõige tugevam mõju tunnistajaina on isikliku eeskuju varal. See tõde on üldiselt teada: "Teod kõnelevad kõvemini kui sõnad." End kus on esitatud nii sõnad kui ka elav tõendus, on mõju suurim. Mis puutub tunnistamise viisisse, siis _üldiselt_ - peaksid nad elama oma igapäevases kõnes ja kulgemises nii, nagu nad tõepoolest usuksid Piiblisse. Kuid veelgi _üksikasjalikumalt_: 1. Uskudes hinge surematusesse ja sellesse, et surm pole nende eksistentsi lõppemine, vaid sisenemine muutumatusse igavesse olukorda. On kerge näha, et sõnadest ilma eeskujuta pole kasu. Ka kõik sõnalised argumendid üheskoos ei veena inimkonda, et sa seda usud, kuni su elu vastupidist kõneleb. Sinu arutluskäik võib olla veatu, aga kui sa sellele vastavalt ei ela, tühistavad su teod sinu argumendid. Inimesed ütlevad: "Ilmselgelt ei ole teie arutluskäik õige ja te teate isegi, et see on vale, sest teie elu on teie teooriaga vastuolus." Või siis ütlevad nad: "Kui see peakski õige olema, siis igal juhul _teie_ ise seda küll ei usu!" Ja nii muutub sinu tunnistuse mõju hoopis vastupidiseks. 2. Selle maailma asjade tühisuse ja ebapiisavuse vastu. Suutmatus sellest tunnistada on suureks komistuskiviks inimkonna päästmise teel. Siin vajatakse Jumala laste tunnistust rohkem kui kusagil mujal. Inimesed on nii sisse võetud oma meeltest (sellest, mida nad näevad, kuulevad, kombivad) ja seetõttu nii alalõpmata hõivatud, et nad ülimalt tõenäoliselt kipuvad igaviku kõigist oma mõtetest välja jätma. Väike ese, kui seda silmale lähedal hoida, võib varjata pilgu eest terve ookeani. Niisiis paistavad lähedalasuvad maailma asjad nende meeltele sedavõrd suurendatuina, et nad kõigest muust mööda vaatavad. Üks tähtis kaalutlus kristlaste hoidmisel selles maailmas on seda tõde inimestele praktiliselt tõestada. Kes ei näeks, et kristlastest oleks üpris naeruväärne tunnistada oma huultega, et see maailm on läbinisti tühine ja kõik selle rõõmud mitteküllaldased ja tühjad, samal ajal kui nende vara, eluviis ja igapäevane käitumine kõigile otse vastupidist tunnistavad? Kes siis usuks, mida nad räägivad? 3. Kristluse rahuldustpakkuvast iseloomust. Kristlased on kutsutud oma käitumisega näitama, et Jeesuse teenimisest saadav rõõm neid tõepoolest rahuldab. Nad peavad elama, nagu poleks see maailm nende kodu. Usk, mida nad kuulutavad, räägib taeva reaalsusest ja nende lootusest seal igavesti elada. Kuid kujutlege, et nad elavad viisil, mis tõestab, et nad ei või olla õnnelikud, kui nad sellest maailmast täielikult osa ei saa, ning mis puutub taevasse minemisse, siis jääksid nad parema meelega maa peale kui sureksid ja sinna läheksid! 4. Silmas pidades patuste süüd ja põrgu reaalsust. Kristlastel lasub püha kohustus hoiatada patuseid nende hirmuäratava olukorra suhtes ning manitseda neid pagema Jumala raevu eest, et nad võiksid omandada igavese elu. Kuid kes ei teaks, et otsustava tähtsusega on ütlemisviis? Sageli võib patustele sisendada ränka süüdimõistetuse tunnet just viisiga, kuidas midagi öeldakse. Ütleme, et sa lähed patuse juurde ja räägid talle ta süüst ja hädaohust, kuid moel, mis jätab su sõnade sisust erineva mulje. Õigupoolest võid sa nõnda otse vastupidiselt tunnistada ja öelda, et ta pole üldse ohus. Mõni inimene võib teatada sulle su maja põlemisest viisil, mis jätab täpselt vastupidise mulje, ning sa pead enesestmõistetavaks, et see pole _sinu_ maja, mis põleb. Kui sa elad viisil, mis näitab, et sul puudub kaastunne sind ümbritsevate patuste vastu, kui sinu kõneviis ei ole pühalik ja tõsine, kuidas võiksid nad uskuda su siirust? Naine, oletame, et sa ütleksid oma pöördumata mehele kerglasel ja naerusel viisil: "Kallim, ma arvan, et sa lähed põrgusse" - usuks ta siis sind? Kui sinu eluviis tema juuresolekul on kerglane ja ülemeelik, siis näitad sa, et kas ei usu põrgu olemasolusse, või soovid sa tema sinnaminekut! 5. Kristuse armastusest. Sa pead andma tunnistust Kristuse armastuse reaalsusest austusega, mida ilmutad tema tõe, tema au ja tema riigi vastu. Sinu käitumises peaks avalduma usk, et tema on surnud _kogu_ maailma pattude eest, ja sa paned süü patustele tema suure päästetöö tagasilükkamise pärast - ning hirmuäratava olukorra pärast, milles nad viibivad. See on _ainus_ põhjendatud viis patuste mõjutamiseks Kristuse armastusega. Kristlased seevastu jätavad patusele pahatihti mulje, nagu oleks Kristus _nii_ kaastundlik, et neil pole üldse eriti palju tema poolt karta. Olen hämmastusega jälginud, kuidas teatud rühm kristlasi soovib, et jutlustaja kõneleks alati vaid Kristuse _armastusest_. Ent kui jutlustaja kutsub kristlasi üles pühad olema ning Kristuse nimel vaeva nägema, nimetavad nad seda "käsumeelsuseks". Nad ütlevad, et tahavad kuulda "evangeeliumi". 6. Pühaduse vajalikkusest taevasse pääsemiseks. Vaid rääkimisest selle puhul ei piisa - nad peavad pühalt elama. Nõnda kaua on valitsenud arusaam: "Me ei saagi siin pühad olla," et paljud kristlased isegi mitte ei püüa tõsiselt ilma patuta elada. Nad triivivad pealetungiva tulvaga kaasa lõdval, patusel, õnnetul ja jälgil moel, mille üle kurat kahtlemata naerab, sest kõigist teedest on see põrgusse minekuks kõige kindlam. 7. Enesesalgamise ja maailmast kõrgemal elamise vajalikkusest. Kristlased peaksid oma eeskujuga näitama, mida tähendab rännak läbi elu kristlasena. _See_ on kõige võimsam jutlustamine - selline, mis selgitab patustele suurt erinevust nende ja kristlaste vahel. Paljud usuvad, et nad võivad panna inimesi kõige paremini tõde vastu võtma sellega, kui madaldavad religiooni inimeste nõuetele vastavaks. Mida lähemale maailmale sa religiooni tood, seda tõenäolisemalt maailm selle omaks võtab! See aga on tõest sama kaugel kui põhjapoolus lõunapoolusest; ent alati on see lihalike ja ilmalike "kristlaste" käitumiskava. Ning ise arvavad nad, et ilmutavad teab mis imepärast nutikust, nähes nõnda palju vaeva selle nimel, et mitte hirmutada inimesi evangeeliumi ranguse ja pühadusega. Nad vaidlevad, et kui sa näitad inimestele sedavõrd suure muutuse vajalikkust nende elus, siis peletad sa nad kõik eemale! See paistab esialgu mõistlikuna, kuid ei ole tegelikult õige. Laske kristlastel säärasel lodeval ja muretul moel elada, ja varsti ütlevad patused: "Noh, on ju näha, et ma olen peaaegu õige, või sellele niivõrd lähedal, et Jumalal oleks võimatu saata mind põrgusse selliste väikeste erinevuste pärast minu ja nende kristlaste vahel!" Ei, õige viis on paljastada tohutut vastandlikkust kristlaskonna ja maailma vahel, või muidu ei suuda sa kunagi panna patuseid muutuse vajalikkust tajuma. Kui kristlased üritavad religiooni inimeste ilmalikkusele kohandada, muudavad nad maailma päästmise võimatuks. 8. Nad peavad tunnistama tasaduse, alandlikkuse ja taevaliku meelsusega. Jumala rahvas peaks alati üles näitama Jumala Poja sarnast meelsust, kes "ei sõimanud vastu, kui Teda sõimati, kes kannatades ei ähvardanud" (1Pe 2:23). Kui end kristlaseks kuulutav inimene on kergestiärrituv, valmis haavamisele vastu hakkama, raevuhoogu sattuma või kasutama "tagasi tegemiseks" samu meetmeid nagu maailm, kuidas võiks ta panna inimesi uskuma, et ta südame muutumises midagi ehtsat on? Sellise inimese käitumine räägib ju igati vastu evangeeliumile! Ent miski ei jäta patustele nii suurt muljet ega rõhu sellise määratu raskusega nende südametunnistusele kui tõeliselt Kristuse-sarnase kristlase nägemine, kes talub ülekohust tallekese tasadusega. See lõikab nagu kaheteraline mõõk! 9. Lõpuks peavad nad tunnistama täieliku aususe vajalikkusest kristlase puhul. See ulatub igasse eluvaldkonda. Kristlased peavad ilmutama rangeimat hoolikust igas äritegevuse küljes ning suhtlemises kaasinimestega. Ent õnnetuseks on kiriku ebaausus maailmale needuseks. Ma ei kavatse nüüd poliitilist jutlust pidama hakata, kuid tahan teile näidata, et kui sa soovid inimesi oma eluga oma kristluse suhtes soodsalt mõjutada, pead olema aus, rangelt aus - äris, poliitikas, kõiges, mida sa teed. Mida sinu arvates mõtlevad sinu usust need jumalakartmatud poliitikud, kes isegi teavad, et nad valimiskampaanias ebaausat mängu mängivad, kui nad näevad sind nendega ühinemas? Nad teavad, et sa oled silmakirjateener! Mõned olulised märkused 1. Kristlaste poolt on arutu imestada, et patused ei ole oma hinge pärast mures ega mõtle igavestest asjadest. Kõike arvesse võttes pole patuste mõtlematus üllatav. On ju patused sedavõrd hõivatud ärist, naudingutest ja maailma asjust, et nad ei uuri Piiblit ega selgita endale, mis on tõde. Neid erutavad vaid ilmalikud teemad, sest need on ainsad, mis nende hingega lähedast kokkupuudet saavutavad. Kuid nõnda vähe on sellist, mis neile igavikuliste teemade puhul muljet jätaks või selgitaks tõde Jumala kohta, et neil peaaegu puuduvad sügavad tunded neis küsimustes. Kui nad oleksid sunnitud seda teemat uurima, liigutaks see neid sügavalt - aga nad ei mõtle sellele ega hooli sellest üldsegi - ning nad ei hakka seda iialgi tegema, kui Jumala tunnistajad üles ei tõuse ega tunnista! Kuid pidades silmas, kuidas elab suur hulk kristlasi, näib, nagu tunnistaksid nad hoopis teise poole kasuks! Jumal on oma eesmärgid maa peal inimsoole usaldanud ja jätnud omaenese koguduse, _tema_ tunnistajad enda nimel tunnistama. Ning ennäe! Nad pöörduvad teise suunda ja tunnistavad vastupidisel viisil! On siis mingi ime, et patustele miski korda ei lähe? 2. Me näeme, miks nii suur osa meie jutlustamisest nõnda vähe kasu toob ning miks nii paljud patused evangeeliumi suhtes kalestunuks muutuvad. Ent kui kogudus elaks kasvõi ühe nädala nii, nagu usuksid nad Piiblisse, siis patused lausa sulaksid otse nende ees. Kujutlege, et ma oleksin advokaat ja läheksin kohtusse ning avaksin laual oma kliendi kohtuasja. Kohtuistungit alates ütlen ma oma avalaused, teatan, mida kavatsen tõestada ning kutsun siis oma tunnistajad. Esimene tunnistaja võtab koha sisse ja hakkab mulle siis avalikult vastu rääkima! Mis kasu on siis kogu mu kaitsmiskõnest? Ma võiksin terve kuu vandekohtunike kogu poole pöörduda ning olla sõnaosav nagu Shakespeare, aga kuni mu tunnistajad mulle vastu räägivad, _on igasugune kaitsekõne kasutu!_ Samuti on lugu kirikuõpetajaga, kes jutlustab keset külma, rumalat ja Jumalat häbistavat kogudust. Asjatult eritab ta ikka ja jälle Piibli suuri tõdesid, kui iga ta koguduse liige on valmis tunnistama, et ta valetab. Ometi on kirikuõpetajaid, kes aastate kaupa seda teed käivad - jutlustades rahvale, kes oma eluga kummutavad iga sõna, mille ta ütleb. Ning need karjased arvavad, et nende kohus on seda teha. Kohus! Jutlustada kogudusele, kes tühistab kogu ta töö, lükkab ümber kogu ta tunnistuse ja keeldub muutumast? Ei! Raputagu ta protesti märgiks tolm oma jalgadelt ja mingu paganate juurde või mõnda uude paika. See mees raiskab oma jõude ja kurnab oma elu, kiigutades hälli unisele kogudusele, kes tunnistab patustele igasuguse tõelise ohu puudumisest. 3. On ilmne, et tuleb tõsta kristliku elu taset, või muidu ei pöördu maailm iialgi. Mitmed kogudused loodavad oma pastorile, kes kõik ära teeb. Kui ta jutlustab, ütlevad nad: "Milline suurepärane jutlus see oli! Ta on tõesti väljapaistev kirikuõpetaja. Sellisest jutlusest _peab_ ju kasu olema. Meil tuleb kindlasti varsti ärkamine!" Ma ütlen teile, et kui nad kogu töö edasiviimise vaid jutlustamise hooleks jätavad, tabab neid paratamatu läbikukkumine. Isegi kui mõni apostel surnuist üles tõuseks või ingel taevast alla tuleks ja jutlustaks, siis ilma Jumala kasuks tunnistava koguduseta pole sel vähimatki tagajärge. 4. Iga kristlane jätab oma käitumisega mulje, mis tunnistab ühe või teise poole kasuks. Tema väljanägemine, rõivastus ja kogu ülalpidamine jätavad nii või teisiti pidevalt mingisuguse mulje. Paratamatult tunnistab ta kas Jumala _poolt_ või tema _vastu_. Ta kas kogub Kristusele või pillutab laiali. Iga sammuga astud sa helikeeltele, mis võnguvad terve igaviku. Iga oma liigutusega puudutad sa klahve, mille hääl kajab vastu üle taevamägede ja läbi kõigi pimedate põrgukoobaste. Iga oma elu hetkega avaldad sa tohutu suurt mõju sind ümbritsevate hingede igavesele saatusele. Te olete "igale inimesele mõistetav ja loetav kiri" (2Kr 3:2). 5. On kerge näha, miks ärkamised ei tule ega jää. Kuidas nad saaksidki seda teha? Vaata ainult Jumala tunnistajaid ja mida nad tunnistavad! Kas arvate, et mul on säärane edev arvamus oma võimetest, mistõttu arvaksin, nagu võiksin lihtsalt oma jutlustamisega tuua kaasa ärkamise, kui teie ikka elate, nagu te seda teete? Kas te ei tea, et mis puutub mõjusse, siis paljud teist seisavad otse ärkamise teel ees? Et kogu teie vaim ja elu avaldavad maailmale mõju, mis on vastuolus tõega? Te räägite vastu iseendale, te räägite vastu üksteisele, te räägite vastu oma karjasele. Ja terve su tunnistuse kogusummaks on: _pole mingit vajadust olla püha!_ Kas sa usud, et see, mida olen jutlustanud, on tõde, või on see sinu arvates vaid hullumeelse jampsimine? Kui see tõde on, tunnistad sa siis, et see puudutab SIND? Võib-olla ütled sa: "Ma soovin, et mõned rikkad kristlased seda kuuleksid!" Kuid ma ei jutlusta mitte neile, vaid _sinule_! 6. Lõpetuseks märgin, et Jumalal ja kõigil moraalseil olendeil on põhjust selle valetunnistuse üle kurvastada. Jumala valitud tunnistajad pöörduvad ümber ja tunnistavad otsejoones tema vastu. Nad kuulutavad oma käitumisega, et evangeeliumis ei ole tõde. Küllap taevas nutab ja põrgu rõõmutseb seda nähes. Oh, kui palju süüd! Seal sa oled, teel kohtumõistmisele, üleni kaetud verega. Seal kohtuvad sinuga patused - need, kes on näinud su eluviisi, paljud neist juba surnud ja mitmed teised, keda sa enam iialgi maa peal ei näe. Millist mõju sa küll oled avaldanud! Võib-olla kohtad sa kohtupäeval sadu hingi, kes sind neavad (kui neil üldse rääkida lubatakse), et sa oled neid põrgusse juhatanud, kuna sa oled evangeeliumi praktiliselt eitanud. Mis saab sinu kodulinnast ja kogu maailmast, kui terve kogudus ühiselt Jumalat valetajaks teeb? Oma eluga nad tunnistavad, et kui nad pisikese palve loevad ja korralikult elavad, siis on see küllalt hea usk. Milline kuratlik õpetus see küll on! Sellest piisab kogu inimsoo hävitamiseks! Charles G. Finney "Ärkamisloengute" IX peatükist. Ajakiri "Oleviste", 3/1995.