ARMASTA JA OLE ARMASTATUD Tapani Suonto Ajakirjast "Hüüdja Hääl", august 2005. Psühhiaater Karl Menninger on öelnud: "Inimesed on psühhiaatriahaiglas seetõttu, et neid ei ole armastatud või et nemad ei ole armastatud. See on nende haigus. Kõik muu on tagajärg." Selliselt määratles see tuntud psühhiaater inimese ahistatuse peamised põhjused väga lihtsalt viisil. Ta osutas sinna, kuhu üks puusepp umbes 2000 aastat tagasi. Siis tuli Jeesuse juurde ortodoksne variser ja esitas kavala küsimuse: "Milline on suurim käsk käsuõpetuses?" See oli üks kristliku koguduse määravatest hetkedest. Jeesuse kõrval olevad jüngrid, variserid ja kogu ümbritsev vaimumaailm ootasid pingestatult, mida vastab Jumala Poeg. Jeesusel paluti määratleda saabuva kristliku ärkamise sügavaimad alused. Ta ei kahelnud hetkegi, kui vastas: "Armasta..." Kui teed nii, täidad kogu käsuõpetuse ja saad Jumala õnnistuse kõiges, mida teed. "Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!" Armastus on kogu kristliku usu alus. See pole mingi filosoofiline arutlus või kergemeelne flirtimine, vaid konkreetne, ennastsalgav tegevus. Selle armastuse olemust näeme täiuslikult Kolgatalt, kus Inimese Poeg ripub pekstuna ja verdvoolavana ristil. Jumala Pojale tähendas see armastus Kolgatat. Keegi pastor esitas kord kogudusele kavala küsimuse: "Mida head näete te variserides?" Kogudus mõtles hetke ja hakkas vastama: "Variserid olid innukad palvetajad. Nad lugesid palju Piiblit. Nad paastusid sageli. Nad õpetasid rahvast täitma Piibli käske ja austama Jumalat. Nad manitsesid rahvast lugema Piiblit ja palvetama. Nad ei häbenenud tunnistada usku Jumalasse..." Variserides leidus aina rohkem head. Nad ei paistnudki koguduseliikmete silmis nii pahelistena, nagu mõni oli mõistnud evangeeliumi lugedes. Lõpuks tõusis keegi mees ja küsis pastorilt: "Kas see tähendab seda, et me kõik oleme variserid?" Variserlikkus erineb tõelisest kristlusest väga vähe. Kui kutsuksime tolleaegse variseri kõnelema oma pühapäevasele jumalateenistusele, ütleksime ilmselt kõige peale, mida ta õpetab, kogu südamest aamen. Peaaegu kõik variseride taotlused olid õigesuunalised. Nende hulgas mõisteti rangesti hukka sellised variserid, kes elasid oma õpetuse vastaselt, olles silmakirjatsejad. Milles siis variserlus eksis? Variserid uskusid, et inimene võib teha head ja elada õigesti, kuna tal on vaba tahe. Paulus, kes oli enne usku tulekut läbinud pika koolituse variseride jalgade ees, ütles: "Minu lihas ei ole midagi head." Inimene peab sündima uuesti ülevalt. Ristiusk ei manitse inimest muutuma heaks, vaid võtma vastu Jeesuse patuse Päästjana. Vana loomust ei saa muuta. Inimese liha ei õilistu kunagi. Ilma tõelise uussünnita Pühast Vaimust toodavad parimadki pingutused vaid variseri, kes lõpuks ütleb: "Tänu Jumalale, et mina ei ole selline, nagu need teised inimesed." Pastor esitas kogudusele teisegi küsimuse: "Mis teile meenub, kuuldes nime Adolf Hitler?" Koguduseliikmed mõtlesid hetke ja vastasid: "Nats, massimõrvar, juutide tapja, vaimuhaige..." Koguduse lõpetades jätkas pastor: "Üks jäi mainimata. Adolf Hitler oli Jumala kuju, nii nagu igaüks meist, sest Jumal on loonud inimese oma kujuks. Ta oli Jumala loodud ainulaadne indiviid." Pastor soovis natuke provokatiivse küsimusega ilmestada õpetust, kus ta käsitles variserlikku mõtteviisi: variser hindas inimest alati patust lähtudes. Kui Jeesus kohtas patust naist, kes oli just teolt tabatud, ütles ta naisele: "Ega minagi sind hukka mõista. Mine ja ära tee enam pattu." Variser ütleks samale patusele naisele: "Kui sa enam pattu ei tee, ei mõista minagi sind hukka." Nii õilsad, kui variseride taotlused ka olid, ei küündinud nad armastama patust inimest. Nad ebaõnnestusid kõige olulisemas - armastamises. Seetõttu oli nende vili lõpuks vaid karikatuur Jumala tahtest. Variserlus ahistab ja väsitab. See ei saa kunagi põhjustada tõelist muutust inimeses. See esitab palju nõudeid patust räsitud inimestele, andmata kunagi tõelisi vastuseid. Kord tuli ühele meie äratuskoosolekule noor karmimoeline punkar. Õhtu lõppedes tuli mees altarile eestpalvele. Ma kunagi ei unusta seda rõõmu, mida tundsin, tajudes, et mul on luba armastada teda tingimusteta. Ma ei pea oletama, kas mees on siiras oma pöördumises Jumala poole. Minul on luba armastada teda kogu südamest, hoolimata sellest, kas ta hakkab järgmisel päeval jooma või kas ta tuleb veel uuesti kirikusse. Võisin suhtuda temasse kui sõpra ja rõõmustada uuest inimsuhtest. Võtsin noormehe oma sülelusse ja kallistasin teda pikalt. See oli mehele suur üllatus ja tundus puudutavat teda sügavalt. Püha Vaim täitis mind tõelise kaastunde ja soojusega. Mees mõistis, et kallistus tuli südamest. Sel õhtul tundus Jumal rääkivat meile mõlemale. Armasta inimest sellisena, nagu ta on, ja ta muutub selliseks, nagu ta peaks olema. Nii tegutses Jeesus. Ta oli tõeline patuste sõber, nii et Ta lõpuks kaotas oma maine "ebamääraste" sõprade pärast. Ta ei olnud patuste sõber vaid põhimõtteliselt, vaid Ta tegelikult armastas neid. Puutudes kokku selle südamliku armastusega, patused inimesed muutusid. Neist said Tema ustavaimad järgijad. Variseridele oli see kõik jäledus. Jeesus kutsus meid ka vaenlasi armastama. Meil on vahel raske armastada isegi oma sõpru. Tegime kunagi palju koostööd ühe luterliku pastoriga. Kui mu tee viis tihedasse ühendusse ka nelipühilastega, see pastor isegi ei tervitanud mind enam kohtumisel. Istusime kord peale koosoleku lõppu kohvilauas. Muusikarühm Nathanael oli just lõpetanud esinemise ja kohalik pastor oli õnnestunud õhtu pärast heatujuline. Sõbraliku vestluse keskel küsis ta, millisest kogudusest me oleme. Kui selgus, et meie hulgas on nii nelipühilasi kui luterlasi, tõusis pastor aeglaselt lauast ja kõndis sõnalausumata välja. Kohv jäi joomata. Ma pole kunagi enam teda seejärel kohanud. Kord kutsus keegi jutlustaja mind oma kogudusse rääkima. Koguduse juhatus ei olnud minu külaskäigu suhtes üksmeelne. Kohal viibis ka üks koguduse juhatuse vend, kes saabudes isegi ei tervitanud mind. Kogu minu jutu jooksul vaatas ta minu varbaid, kordagi kordagi mulle silma vaatamata. Tema käitumises oli peenetundlikku hülgamist, mida teadsime vaid mina ja tema. Variser suudab rääkida palju armastusest, kuid ei suuda armastada inimest, kes ei muutu kohe selliseks, nagu tema soovib. Variser on hülgamise meister. Ta hülgab igaühe, kes veidigi raputab tema õiget õpetust ja väärikust. Variserlik mõtteviis on meile lähemal, kui arvamegi. Olen leidnud seda ka oma südamest. Kord kutsuti mind rääkima ühte kirikusse. Minu hämmastuseks olid kiriku uksed suletud. Koputasin uksele, sest sees põlesid tuled. Keegi piilus mind ukses olevast väikesest aknast, millisena sissesoovija välja paistab. Ta hindas mind hetke ja kõndis minema. Uks ei avanenud. Minu ümber tungles hulk inimesi, kes samuti ootasid sissepääsu kirikusse. Kõik kogesid sama hoiakut. Kell hakkas lähenema seitsmele ja koosolek oli algamas. Koputasin uuesti uksele. Jälle piilus keegi väikesest aknaruudust ja hindas võõrast pilguga. Püüdsin näida väga usklikuna, kuid seegi ei aidanud. Uks jäi suletuks. Lõpuks ütlesin uksel ootavale hulgale, et kui nüüd ka selle koputamise peale ust ei avata, pean teile jutluse siinsamas väljas. Koputasin kolmanda korra ja ootasin, mis juhtub. Väikesesse aknaruutu ilmus jälle mehe nägu. Viimaks ta mõistis, et sissesoovija oligi õhtu külalisjutlustaja ja avas aralt ja andekspaludes ukse. Sellega pääses sisse ka mõni uksel oodanud külaline. Hiljem sain teada, et kirikusse oli püüdnud sisse tungida üks rahutu alkohoolik, keda valvur ei soovinud sisse lasta. Seetõttu hoidis ta uksed lukus isegi õhtu külaliste eest. Kõiges koomilisuses väljendab see olukord meie, variserlusse kalduvate inimeste suhtumist välispoolsetesse. Kui meie võiksime olla taevauksel otsustamas, kes kõlbab jumalariiki, jääks mõnigi väljapoole. Me unustame väga kergesti, et Jeesus saatis meid kuulutama evangeeliumit selle maailma patustele. "Aga seda kuuldes vastas Jeesus: "Ei vaja arsti terved, vaid haiged"" (Mt 9:12). Tegime aastaid evangeliseerimistööd Helsingi keskusesse rajatud kohvikus. Iso Roberti tänaval asetsev Gospel Garden oli kõrtsirahva jaoks lahti hilisööni. Tõmbasime kokku suured hulgad tavalist restoranipublikut - noorsugu ja homosid. Mitmel ööl oli kogu kristlik ööklubi - nagu paika väikese huumoriga reklaamisime - täis Helsingi homosid. Mitmete eest saime isiklikult palvetada. Meie töökeskuses toimis täielikus vaikuses ka usku tulnud homoseksualistide ring, kus seksuaalprobleemide all kannatavad mehed ja naised toetasid üksteist, palvetasid üksteise eest ja otsisid oma elule vastuseid Piiblist. Mõned neist olid kogenud oma raskustes suurt abi Jumalalt. "Abil-lehe" avaldatud artikli tõttu Gospel Gardeni tegevusest pealkirjaga "Strippar usklike ööklubis" tõusis paik avalikkuse orbiiti. Artikkel sündis ühe noore homo meeleavaldusest kesköösel meie kohvikus ennast lahti riietades. Iga artiklilugeja teadis, et me ei harrastanud Gospel Gardenis striptiisi. "Abi-lehe" ilmudes tulid ühel hommikul meie kohviku uksele paar eakamat naist. Nad küsisid minult, kas see ongi see paik, mis on noortele usklikele ohtlik. Teadsin, et mul oli asjatu neile vastata. Nad pidasid meid roojaseiks ja ohtlikeks, kuna tegelesime homoseksualistidega. Gospel Gardenis kogunes päeval ka ühe koguduse õmblusring. "Abi-lehe" artikli tagajärjel jõudis nendegi teadvusse, et meie kohviku klientide hulgas olid homod. See oli neile jäledus ja nad otsustasid siirduda "puhtamatesse" ruumidesse. Kristlastel on uskumatult raske mõista, et Jeesus saatis meid armastama patuseid inimesi, millised me ka ise oleme. Üks mu sõber, kes enne usku tulemist oli mitmekordse kurjategijana käinud läbi kõik Soome vanglad, viibis kord oma koguduse koosolekul. Koguduse juhatuse vend alustas kantslist koosolekut: "Kui te tulete siia Issanda kotta, siis riietuge korralikult." Publiku hulgas oli mitmeid minu sõbra endisi tuttavaid, kes olid tulnud oma elu ahistuses abi otsima Jumalalt. Kuulnud sissejuhatavat märkust riietumisest, kõndisid nad üksteise järel välja. Viimasena lahkus ka see sõber. Usku tulnult oli temast saanud edukas ettevõtja, kelle riietuse suhtes polnud kellelgi koguduses hukkamõisturuumi. Ometi solvus ta endiste sõprade pärast nii, et väljus teiste järel. Ta kunagi ei astunud enam sellesse kogudusse ja pettus nii, et eraldus täielikult sellest ärkamisliikumisest. Variserlus on juurdunud kristlikku kogudusse ja kristlikku mõtlemisse palju sügavamalt, kui arvamegi. Me peame mitmeid väärtusi ja mõtteviise piibellikeks ja iseenesestmõistetavaiks, ehkki need on kohutavad vasturääkivused tõelisele kristlusele. Jeesus seisis teravalt vastu variserlusele, sest Ta teadis, kuidas see hävitab koguduse ja suleb kõikide eest tõelise elu. See on tihti suurim takistus ärkamisele. Variserluse ohtlikkus on selles, et see suleb inimese võime armastada. Kus ei ole armastust, seal ei ole elu. Ilma armastusest tuksleva eluta kogudus närbub. Variserlus põhjustab selle, et inimese suurimad vajadused - anda armastust ja saada armastust - jäävad täitmata, ja elavast kristlusest jääb lõpuks järele vaid nälginud skelett. Psühhiaater Smiley Plankton on öelnud: "Olen istunud 40 aastat oma kontoris õnnetute inimestega ja tulnud järeldusele, et nad on õnnetud seetõttu, et neid ei ole armastatud või et nemad ei ole armastanud." Ta oli tulnud samale järeldusele, nagu tema kolleeg Karl Menninger. Kord küsis üks mees Menningerilt, mida inimene peaks tegema, kui ta tajub närvivapustuse saabumist. Mõni ootas psühhiaatrit vastavat: mine arstile ja palu rahustit. Menninger vastas teisiti: "Mine tänavale ja otsi keegi, kes vajab sind ja tee midagi tema heaks. Närvivapustus tuleneb tihti sellest, et inimene on huvitatud vaid iseenesest, mitte kellestki teisest." Inimene ei vaja armastust ainult selleks, et olla õnnelik ja tasakaalukas ning elada täiuslikku elu. Temas asub ka asendamatu vajadus osutada ja anda armastust. See vajadus ei saa kunagi olla täidetud seal, kus valitseb variserlus. Stanley Jones tsiteerib raamatus "Sõna sai lihaks" mainitud psühhiaatreid. Ta jutustab samas ka ühest tuntud naisest, kes oli tõsiselt haige. Naine lamas haiglas halvatu ja kõnevõimetuna. Osakonda, kus naist raviti, tuli tööle usklik sanitar, kellel oli suur kaastunne halvatu ja kõnevõimetu naise vastu. Ta hakkas patsiendile osutama erilist tähelepanu ja armastust. Üllatuseks avas naine mõne nädala pärast suu ja ütles: "Kui sõbralik te olete." Veidi aja pärast tegi ta mitme aasta järel oma esimesed sammud. Naine oli olnud halvatud ja kõnevõimetu lihtsalt armastuse puudusest. Ühe haigla juhtiv arst rääkis mulle kord huvitavast loomkatsest, mis tehti puudega gorilladele. Täielikku apaatiasse sattunud gorillade hulka paigutati väike gorillapoeg. See oli nii noor, et ei tulnud toime ilma ema sületa. Parandamatuteks peetud gorillad hakkasid sülelema väikest poega. Seejuures hakkasid nad toibuma ja kontakteeruma välismaailmaga. Hoides abitut gorillapoega, tervenesid nad lõpuks täiesti. Oma raamatus "Sõna sai lihaks" mainib Stanley Jones ühte taksojuhti, kellele vana ustav klient tegi testamendi osale varandusest lihtsalt tänutäheks sõbraliku ja armastusväärse kohtlemise eest. Uudis testamendist levis teiste taksojuhtide keskel. Üks taksojuht otsustas samuti hakata sõbralikuks eesmärgiga, et autosse juhtuks rikas, testamenti kavatsev vanur. Osutanud teatud aja sõbralikkust ja armastust ligimese vastu, oli ta lõpuks tõdenud: "Ma ei vaja enam testamenti. Olen juba saanud oma palga." Ta oli õppinud suure saladuse: andes saab!