Watchman Nee, "Jumalariigi töö vaimu- või hingejõuga?" (trükimasinaga trükitud raamat üsna viletsas tõlkes; parandatud on ilmsed vead). III osa, "Isiklik tähelepanek" Enne, kui me edasi läheme, pean tooma ühe tähelepaneku. Mina isiklikult ei ole imede vastu. Paljud on Piiblis ära toodud ja on väga väärtuslikud ning olulised. Asja toonitasid, et usklik paljudel aladel peab kasvama. [?] Tahaksin seda veelkord korrata. Teiseks peaks inimene pärast päästmist tõsiselt Piiblit uurima. Tal peaks olema soov vaimulikus elus edusamme teha, nagu võit, pühadus, täiuslik armastus jne. See on väga tähtis. Kolmandaks peaks ta hingede võitmises põlev olema. Neljandaks peaks ta Jumalat sellise naiivsusega usaldama, et ta näeks Jumala poolt tehtud imesid. Tänapäeva kogudusel on palju vigu. Mõned usklikud ei huvitu muust kui Piibli tõlgitsemisest. Nende teadmised on silmapaistvad, kuid nad ei ole muret tundnud enda vaimuliku kasvamise pärast. Mõned lähevad arvatavsti veel sammu edasi ning otsivad kõrgemat elu ja sügavamaid tõdesid, unustavad aga seejuures teised kolm aspekti. Ühtedel seevastu on indu, kuid jääb puudu teadmistest. Iga ühekülgne teadmine on ebaterve. Paneb imestama, et tänapäeval koguduses sellistest puudust ei tunta, kes elava usuga Jumalat usaldavad ja ainult Temalt kõike loodavad. On neid, kes vaimulikku või sõnalist sügavust otsivad ja kes küpsema elu poole püüdlevad. Kuid on ka põlevaid hingedevõitjaid. Kuid tõeliselt täiuslikke on vähe. Iga usklik peaks täiusliku elu poole püüdlema, lähtudes neist neljast aspektist, nii et väljapääsmatuid olukordi ei esineks. Imesid ei lükka ma sellega sugugi kõrvale. Vastupidi, ma hindan neid väga kõrgelt. Sellest hoolimata või otse selle pärast kutsun ma üles eristama õiget valest. Kui ma nendest võltsingutest rääkisin, ei tahtnud ma ehtsaid imesid vähimalgi määral maha salata. Me panime tähele, et Jumala tööd on kõik Püha Vaimuga kooskõlas. Neid ei teostata kunagi inimhinge kaudu. See on vaid saatan, kes inimese hinge jõudu kasutab. Seepärast seab saatan viimseil päevil paratamatult antikristuse jalule, kellele ta kõik oma jõu ja isikliku autoriteedi annab, sest ta peab lootma inimhinge varjatud jõududele. Toon mõned näited, mis peaksid meid aitama aru saada, kuidas teatud fenomenid mitte vaimse, vaid hinge jõuga töötavad. Et me juba hingejõu imesid tegevat osa käsitlesime, vaatleme nüüd selle jõu mitte imetegevat osa. Näide nr. 1 - Isiklik evangelisatsioon. Nii, nagu meie isiklik psühholoogiline seisund on igal isikul erinev, on ka hingejõud erinev. On neid, kelledel on tugevam hingetaju. Mõnikord suudavad nad teiste mõtteid lugeda. Mõni võib mõelda, et kellegi jaoks sobivate sõnade leidmiseks peab teadma asjaosalise mõtteid. See on tavaliseks äratundmise viisiks ning selle peab välja harjutama [?]. Tahaksin seda punkti isikliku kogemusega illustreerida. Kontaktis inimestega võin ma lühikese sõnavahetuse järel tema mõtteid lugeda. Ma tean neid lihtsalt ilma erilise põhjuseta. Kui ma Issandat teenima hakkasin, mõtlesin, et selline loomulik teiste mõtete lugemine võib töös abiks olla. Aga kui ma seda paremini mõistsin, ei söandanud ma enam oma loomulikku võimet kasutada. Iga kord, kui nüüd selline olukord tekib, panen ma sellele otsemaid palves vastu. Kui inimesega räägitakse, ei ole tähtis teada, mida ta mõtleb. See on täiesti tähtsusetu, sest mis iial hinge jõu abil sünnib, lõpeb langusega. Kuid töö tehakse psüühilise jõuga ei loo su elu, kuigi inimene tunnistab, et see teda aitas, sest tema olemise sügavusse ei pandud tõelist abi [?]. Kui keegi meile tuleb, et ta näitaks meile õiget teed abi juurde, kuna me ei tea, mida inimene mõtleb ning millises hingelises ja vaimses olukorras ta viibib [?]. Me oleme erakordselt sõltuvad Jumalast ning anname end ise Temale, et Temalt õiget abi vastu võtta. Näide nr. 2 - Äratuskoosolek. Ma imestan, kui palju jutlustajaid on kirjeldanud mulle järgnevat probleemi. Kui te mõnele koosolekule lähete ja näete häguste lampide valgel vaid vähest kuulajaskonda ja et paljud pingid on tühjad, kaob jõud jutlustamiseks. Kuid kui lambid põlevad, kui ruum on kuulajatest tulvil ja täis vaimustust, siis saate jõudu juurde. Milline jõuliik see on? Tohin ma teile öelda, et see pole midagi muud kui teie enda hinge jõud. Jõud, mis Jumala Pühalt Vaimult tuleb, ei lase end välistest asjaoludest mõjutada. Kui keegi tahab teada, mida tähendab jutlustamine hingejõuga, tarvitseb tal minna suurde üleküllastatud koosolekule, kus on parimad tehnilised vahendid. Siis kuuleks ta, kuidas inimesed laulavad ning märkaks, kuidas publik kaasa elab. Ta tunneks, kuidas selles rahvast täis ruumis tegutseb eriline jõud. Mis jõud see on? See ei või olla Püha Vaimu jõud, vaid ainult hinge jõud. Miks? Jälgigem inimesi: kui nad laulavad, laulavad nad monotoonselt, ühesuunaliselt, selle eesmärgiga, et kogu inimhulga hingejõud kontsentreerida. Kui suur on see jõud? Võidakse kaasa minna mõttega neid aidata [?]. Milline oht siin varitseb! Suur hulk jumalamehi jutustab üht ja sama lugu, kuidas publiku arvamus või atmosfäär nende tööd kas soodustab või takistab. Ma vastan alati, et nad on seepärast ümbrusest mõjutatud, et nad oma eneste jõus jutlustavad. Näide nr. 3 - Laul. Sageli on laul suureks abiks Issanda töös. Mõnikord siiski võib see olla ei midagi muud kui hingeline aktiivsus. Suur hulk inimesi naudib kiriklikes rühmades käimist, sest seal on eeskujulik muusika. Mõned grupid annetavad suuri summasid, et hankida orelit. On inimesi, kes ennast oreli ja laulu kõlades arvavat tundvat Jumala juuresolekut. Aga kas inimesed selliste ürituste läbi Jumalale ligemale saavad ja kas nende vaimud vabanevad? On's see Jumala tee? Kardan, et paljud nendest intuitsioonidest on lihalikud. Nad püüavad ergutada inimeste emotsioone ning religioosset instinkti. Olgu see siis oreli või laulu saatel. Selline jõud ei ole Jumalalt, vaid lauludest ja muusikast. Ka meie laulame laule, kuid me ei pane neile oma lootusi. Ainult see, mis Jumala Püha Vaimu läbi sünnib, on kasulik. Ei miski muu või meie vaime võita. Kord olin ühes mereäärses külakeses. Sealsed elanikud olid kõik kalurid. Hajutatult oli seal usklikke. Koosolekutel oli seal mõnikord 20, 30, 50 ja vahel ka 60 inimest. Milline korrapäratu laul seal kõrvu kostis! Ühed laulsid kiiresti, teised aeglaselt. Kiiremad pidid esimese salmi lõpus mitu head sekundit ootama, kuni aeglasemad järele jõudsid. Keegi vend ütles mulle, et pärast sellise laulu kuulmist ta enam jutlustada ei saa. Ma vastasin, et selleks on ka tõesti põhjust, tuli ta jõud temalt või Jumalalt? Väga sageli vaadatakse ümbrusele ning ollakse sellest mõjustatud. Kuid kui see on Pühast Vaimust, siis valitsetakse ümbrust, mitte vastupidi. See on sügav printsiip, mida me peame teadma. Ärgem kasutagem psüühilist jõudu, et me ümbrusest mõjutatud ei saaks. Mõnikord, kui atmosfäär on rõhuv, võib Jumal laulu kasutada, et inimesi uuesti vabaks teha. Mõnikord aitab ka palve. Kuid kui me seame tsentrumiks laulu või palve, oleme ohu ees vallandada hingejõud. Suur hulk inimesi elab muu päeva tühjalt ning pühapäeval lähevad koosolekule. Nad kuulevad laulmist ning tunnevad end seejärel soojalt, täis rõõmu. Aga küsigem enestelt, kust tuleb see soojus ja rõõm? Võin tunnistada, et seal midagi ei klapi. Kui keegi elab kuus päeva pealiskaudselt ja siis ühel päeval astub Jumala ette, peaks ta tundma end süüdlasena, aga mitte olema rõõmus. Millest siis tuleb, et laulmine talle sooja ning rõõmsaid tundeid annab? See ei või ollal vaimulik jõud. Ma ei taha olla kitsarinnaline kriitik, kuid pean viitama sellele, et liiga palju laulmist ergutab hingelist jõudu. Näide nr. 4 - Piibli tõlgitsemine. Isegi Piibli tõlgitsemise uurimisel on oht, et hinge peidetud jõud saavad elustatud. Näiteks on keegi segaduses mingi kirjakoha üle. Ta ei mõista seda. Ta mõtleb pidevalt sellele, olgu see jalutamisel, uinumisel, õpperuumis või rongis. Äkki ta näikse olevat võimeline seda kirjakohta tõlgitsema. Kui tal on hea mälu, seisab see tal meeles, kui aga mälu pole nii tugev, kirjutab ta selle märkmikusse. Kas pole selline interpretatsioon imetlusväärne? Siiski peab esitama küsimuse, kas see on usaldatav. Sest mõnikord võib see tulla hingejõust. Kui me nende resultaate vaatleme, võib nende interpretatsioon põhjendatud olla, sest selline uus, spetsiaalne, nähtavasti sügav seletus ei kanna kindlasti vaimulikku vilja. Mitte ainult, et ta ise pole võimeline sellest elu leidma, vaid ta pole ka kuidagi võimeline teistele elu andma, kui ta seda interpretatsiooni edastab. Ainus, mida ta teha võib, on - inimeste arusaamist veidi aidata. Näide nr. 5 - Rõõm. Paljud inimesed tahavad saada rõõmutundeid oma südames. Niinimetatud "pühalik naermine" on äärmine näide sellest. Õpetatakse, et kui inimene on Püha Vaimuga täidetud, siis ta peab vastuvaidlematult vastavat naermist omama. Kes väidab end sellist naermist omavat, ei suuda iseennast valitseda. Ilma mingi põhjuseta naerab ja naerab, nagu oleks ta naeruhaige või veidi hullumeelne. Kord, kui jutlustaja oli jutluse lõpetanud, öeldi, et igaüks peaks sellest naeru otsima. Kõik hakkasid laudadele ja toolidele taguma või koguni ringi jooksma ja hüppama, kuni see "püha naermine" pidi saabuma. Siis tarvitses üksteisele otsa vaadata, kui nad juba purskasid naerma. Mida enam nad üksteist vahtisid, seda lõbusamaks muutusid. Mis see on? Kas võib see üldse olla Püha Vaimuga täitumine? Ei, see on selgelt hinge töö. Ma nimetan seda erakordset juhtumit, et äärmuse abil näidata, kuidas me ebakorrektsuse läbi võime tunduvalt kõrvale kalduda. Kui mr. Barlow (üks armas kaaskristlane) meie juures oli, olid tema tähelepanekud mulle suureks abiks. Et näha, kas midagi on õigesti või valesti, peab seda sada korda suurendama, st. mis see ka ei oleks, selle äärmusse viima. Juhtiv printsiip on, et kui miski sajakordses suurenduses vale on, siis on ta vale ka ühe või kahekordses suurenduses. On raske juba ühe- ja kahekordselt näha, kas see on eksitus või mitte. Kui seda aga suurendada, saab kõik selgeks. Üks Hiina vanasõna kõlab järgmiselt: Kui sa teest kas või vähegi kõrvale kaldud, lõpetad varsti 1000 km-se eksitusega. Sa võid alustada mõne sentimeetrilise veaga, kuid hiljem leiad end 1000 km-se eksitusega teest eemal olevat. Või ümberpöördult, kui näed teed 100 km-se veaga, võid seeläbi avastada vea juba esimesel tuhandikul sentimeetril. Oletame, et meil on kaks joont, mis pole täiesti paralleelsed, vaid vaevumärgatava kõrvalekaldega, mida palja silmaga polegi näha. Kui mõlemaid jooni pikendada, muutub vahe nende vahel silmanähtavalt suuremaks. Kes teab, kui kaugele nad teineteisest läheksid, kui neid ümber maakera pikendada. Tuhandete kilomeetrite kaugusel lähtepunktist avaldub viga, mida juba stardis tehti. Nüüd kasutame nn. "pühade naermise" reeglit. Kuidas saavutavad inimesed sellise naeru? Millise reegli järgi nad toimivad või milliseid tingimusi nad peavad täitma. See pole midagi muud kui naermise palumine. On vaid üks eesmärk - naerda. Kas nad tõepoolest otsivad Püha Vaimu täitmist? Nende huultelt võib küll tõusta lendu sõnu nagu: "Oo Jumal, täida mind oma Vaimuga!" Kuid siiski ei ole nende palve eesmärgiks Püha Vaimuga täitmine, vaid nende süda soovib midagi muud. Mis on siis nende eesmärk? Nad soovivad naerda, olla rõõmsad. Nad ei palu: "Jumal, täida mind oma Vaimuga. Mulle pole tähtsad välised tunded. Kui Sa mind oma Vaimuga täidad, olen rahul tunnetega ja ka ilma." Kes iial tahab saada Jumala Vaimuga täidetud, peaks võtma sellise hoiaku. Jutustan ühe tõestisündinud loo. Keegi üliõpilane kahetses pattu ning võttis Issanda vastu. Tal oli üks sõber, kellel selline püha naermine oli eesmärgiks ja kes näis olevat piiritult rõõmus. See sõber mõjutas ka teda sellisel moel "Püha Vaimuga täitmist" otsima ja jutustas talle, kui rõõmus ta on hommikust õhtuni, ilma mingisuguse kurbuseta. See kogemus olevat suureks abiks vaimulikus kasvamises. Et meie üliõpilane oma sõpra usklikuks pidas, mõtles vastpöördunult, et ka tema peab omandama selle kogemuse. Selle tulemuseks hakkas ta tõsiselt Jumalat paluma ja palus, et Jumal talle selle kogemuse annaks. Ta palvetas sellise innuga, et kaotas isu ja jättis õpingud hooletusse. Hiljem läks ta oma õpetaja juurde ja palus ka teda enda eest palvetada. Üliõpilane ise anus innukalt Jumala ees ning tõotas, et ta sel õhtul enne ei jäta, kui selle kogemuse saab. Kui ta nii palus, hüppas ta korraga püsti ja hõiskas, kui rõõmus ta on. Ta naeris ja naeris. Mida enam ta naeris, seda lõbusamalt ta end tundis. Tema õpetaja mõtles, et ta on arust ära. Kui ta parajasti arsti mängis, haaras õpetaja tal kõvasti käest kinni ja ütles: "Vend, ole rahulik, ära pea ennast sobimatult üleval!" Aga mida enam teda mantiseti, seda metsikumalt ta naeris ja reageeris. Õpetaja ei söandanud enam midagi öelda, sest ta kartis Püha Vaimu solvata, kui see tõepoolest Jumalalt on. Lõpuks läks üliõpilane koju. Järgmisel päeval läks tal paremini. Kuid nüüd see polnud enam midagi muud kui hingejõud, mis vabanes, sest et ta selle vabanemiseks vajalikke tingimusi täitis. Näide nr. 6 - Visioonid ja unenäod. Tänapäeval on kogudustes palju inimesi, kes otsivad visioone ja unenägusid. Kui keegi minult küsiks, kas ma sellesse usun, vastaksin ma, et mul on endal selles kogemusi. Mõnikord võivad need kasulikud olla. Siiski tahaksin juhtida teie tähelepanu allikale, kust need tulevad. Kas Jumalalt või mitte? Sageli tuleb koosolekutel ette seda, et keegi jutustab oma visioonist. tihti vallandab see visioonide laviini kuni peaaegu igaüks tunnistab, et tal on visioon või unenägu. Kui me kuuleme visioonidest, hakkame ka paluma Jumalat, et ta meilegi sama kogemuse kingiks. Nad paluvad ja paastuvad mitmeid päevi ja öid, kuid tulemusteta. Kokkuvõtteks nad kõrgendavad end, nende mõistus läheb segi ja nad kaotavad oma tahtejõu. Siis võtavad nad vastu seda, mida visiooniks ja kogemuseks nimetatakse. Kahtlemata nad saavad midagi, kuid millisest jõuallikast? On need Jumalalt? Selline enese minnalaskmine, et meeled tumestuvad ja tahe kaob, on selgelt Piibli õpetusele vastu. Need inimesed lihtsalt hüpnotiseerivad end. Mõned inimesed kalduvad unenägusid nägema ja nad on võimelised neid ka seletama, kuigi tihti väga naeruväärselt. Tundsin arsti, kes tihti und nägi. Iga kord, kui ma teda külastasin, rääkis ta mulle uutest unenägudest ja nende seletustest. Ta nägi und peaaegu igal ööl ning tihti kolm või isegi neli unenägu öö jooksul. Miks on see nii? Kas sellepärast, et Jumal nii tahab talle unenägusid saata? Ma tean, miks. Ta oli unistaja tüüp ja seepärast unistas ta ka öösiti. Oli lausa hämmastab nii tarka arsti selliste segaste mõtetega kuulda. Tema meeled joonistasid pidevalt pilte hommikust õhtuni. Ta ei suutnud oma mõtteid valitseda. Mida ta öösel unes nägi, oli see, mida ta päeval mõtles. Seepärast manitsesin teda, et ta neile unenägudele vastu seisaks. Vastasel korral võib ta sattuda eksiteele ja ta ei [pruugi] vaimulikus elus kasvada. Tänu Jumalale, ta parandas end hiljem. Sellest tunneme me, et paljud unenäod ei ole Jumalast, vaid hajuvil vaimust välja kasvanud. Katsu allikad läbi! Mõned otsivad visioone ning tunnistavad end valgust ja tulesid näinud olevat. Teised jutustavad oma unenägusid. Kuulajad nakatuvad ja paljud väidavad, et neilgi on olnud selliseid asju, kogemusi. Ma ei pane neile asjadele vastu, kuid uurin alati nende päritolu. Kas tulevad nad hingest või vaimust. Tuletagem meelde, et mida iganes vaimus tehakse, seda võib hing järele aimata. Aga mis hinge poolt on järele aimatud, sellel pole muud eesmärki kui Vaimu võltsimine. Kui me nende fenomenide allikaid läbi ei katsu, võidakse meid kergesti eksitada. Tähtsaim punkt selles ei ole neid asju salata, vaid läbi katsuda, kas nad tulevad hingest või Vaimust. /---/ "Hingejõust tulenevate tööde oht" Lubage mul kasutada mõned tavalised illustratsioonid, et näidata vaimu ja hinge toime vahelist erinevust. Siinjuures ei taha ma neid imejuhtumeid enam mainida, sest seda ma juba puudutasin. Me võime öelda, et tänapäeval on kogudustes kombeks töötada hingejõuga. Kui tihti kasutatakse psühholoogilisi meetodeid, et inimesi ligi meelitada. Ja kuidas kasutatakse psüühilist jõudu usklike koosolekutel, et publikut stimuleerida. Sellega, et me meetodeid jälgime, võib otsustada, millist liiki tööd tehakse. Lubage mul avameelselt ütelda, et paljud sõnumid vaid inimese hinge võivad aidata. Sellised sõnumid on vaid hingest räägitud, seetõttu võivad need inimese hinge jõuda ja varustavad ta hinge vaevalt millegi enamaga kui palja vaimuliku teadmisega. Me ei peaks sellisel viisil töötama, sest selline töö ei tungi kunagi inimese vaimu. Kuidas viiakse läbi äratuskoosolekuid? (Ma pole selle vastu, et usklikke äratatakse. Ma küsin vaid, kas koosoleku liik, nagu teda tänapäeval läbi viiakse, on Vaimust juhitud.) Kas pole nii, et paljudel äratuskoosolekutel esmalt atmosfäär luuakse, mis inimesi soojendaks ja erutaks? Mõni koor laulab pidevalt, et inimesi soojendada. Jutustatakse mõnd liigutavat juhtumit, et tunnistuste andmist sisse juhatada. Need on meetodid ja taktikad, kuid mitte Püha Vaimu vägi. Kui siis atmosfäär on juba küllalt soe, tõuseb jutlustaja püsti ja hakkab jutlustama. Kui ta jutlustab, on ta juba selle päeva resultaadist teadlik. Ta omab mitmesuguseid strateegiaid. Osava tegutsemise läbi võib ta inimesi värisema panna, mõned hakkavad nutma, antakse tunnistusi ja langetatakse otsuseid. Selline äratusliik peab korduma igal aastal, kuna medikamendi mõju, mida äsja anti, vaibub ja vana olukord taastub. Mõnikord võib sellise äratuse mõju juba mõne kuuga vaibuda ja kahvatuda. Suurt indu ja teojõudu näidati tõeliselt üles äratuse alguses, kuid mõne aja pärast on kõik lõppenud. Sellele pole muud põhjust kui eluvaegus. Pannes paljude inimeste lood kirja, saame näha nende usuelus rida äratusi ja äratused langemiste järel ning langemised äratuste järel. Doosi, mida esmakordselt äratusel kasutati, peab järgmisel korral suurendama. Et mõju tugevam oleks, peab meetod, mida teisel korral kasutati, olema veelgi emotsionaalsem ja liigutavam. Seepärast teen ma ettepaneku sellist meetodit "vaimse morfiumi" sissesüstimisena kirjeldada. Seda peab ikka ja jälle sisse süstima. On silmaga nähtav, et hing võib endale elada, ent tal pole jõudu elu edasiandmiseks. Hingejõu läbi töötada, ka siis, kui inimesed nutavad, otsuseid langetavad ning innukaiks muutuvad, on praktiliselt mõttetu.