« ː ǂ ʭ ǂ ː »vaatan kõrgelt kuuse otsast alla:tuulel lõppes jõud vaikus võtab maad küünal põleb edasi sammal poeb peitu päike veereb loojuma linnud mõned uinuvad haprad oksad unistavad varjud mehe näos nõuavad võimatut kiriku kellade kaja täidab viimase unistuse jäljed lumel ootavad suits poeb neisse peitu savikausist poetub vahtu uks läks kinni vaikne valgus passimisest väsind upub pimeduse vetes hoitud kuu jaoks alles vana väsind kuuse hõlma väsimatult pärleid tikib igatsused tilguvad hommikuse kaste sisse antud uuele elule kivide vahele ootama kuuse latva piiluma käed külmast kanged alandatud pühajõe põhja mehe taskusse ja põue edastama võimatut tooma välja tundmatut emale ehmatuseks surmale naljakat tormilt jõudu võttes raudnaelte taha takerdudes kuuse okste vahele eksides unustuses teed otsides sinise unega võideldes laugudesse laskudes kangest seljast hoolimata edukalt ja kahtlemata abiks antud kaasavara andeks andes kui on luba lahkudes vaid erandina katsudes kõiki teisi vanaviisi põletades heinamaale eksides kõrsi maha astudes talutuppa peatudes mööda ilma tuuseldades pandi suukorv lõpuks pähe ei saand keegi asjast aru ilu võttis võimust lubatu otsis igatsust halastus teenijatüdrukuks armastus kuningaks tõde nõuandjaks maa ja ilm said tunnistajaks aeg jäi korraga ootele järgmist ilmutust igatsema pakkudes kirjatud paelu mehele tasku ja põue pakkudes välja parima kuusele ehteks kallima õpetades igavesti heinte kasvades ohakate keskel roostes traadi tõrkudes unustades ümbritseva kasteheinast tugevana sinitaevast lähtununa kui sisalik puu alla pages ja talv kevadeks lagunes kuuse juurde põigates mehele märku andes päikesekiirega torgates kuulates ja otsides ise peitu pugedes madalale laskununa nähtamatult turgutama hapraid oksi kleepima linnu silmi avama päikest tagasi kutsuma samblale tähendust andma küünlast lõket süütama vaikust hellasti tänama tuulele jõudu andma minule ilmutust avama « ː ǂ ʭ ǂ ː »
40%esee on seejah tõesti see ongi see igavesti see just täpselt see: eesti reemees kes seisab veel seal tee peal vee sees ree ees kelk teel – mees vees – meel tegus sees meelelainetuse eel tee see-eest ees…
A
Olen rõõmsalt elevil,
Ta on väikene ja imekena,
Tükike kiskjat padja peal,
Temast võiks paljugi pajatada,
Aastad tal möödunud seina peal,
28.10.22
Ma olen millegipärast
Ta on minust vanem
Läbi suure kahtluse
Algus oli ilus,
Kuidas ma ei näinud,
Mis sa ilmast tahad,
Ei saand, mis palutud,
Ei teadnud varemalt,
Üksindus on truu,
Ta räägib tõde,
Jeesus, kus sa oled?
Kas otsin homme uuesti,
Kui kaugel sa veel?
Või on lõppenud aeg,
Ehk pole see nii -
Kes tunneb su teid,
Kus rändad sa ringi,
Kas külm on mu kodu
Mida on mul vaja,
Kui teaks, mida teha,
Täna öösel salamahti
Üks linnuke Eestimaal elas
Ühel öötunnil kutse saabus,
Sest kutse saadeti kahele:
Pea lahkub ta kodust ja emast,
|
