« ː ǂ ʭ ǂ ː »
vaatan kõrgelt kuuse otsast alla:
tuulel lõppes jõud
vaikus võtab maad
küünal põleb edasi
sammal poeb peitu
päike veereb loojuma
linnud mõned uinuvad
haprad oksad unistavad
varjud mehe näos
nõuavad võimatut
kiriku kellade kaja
täidab viimase unistuse
jäljed lumel ootavad
suits poeb neisse peitu
savikausist poetub vahtu
uks läks kinni
vaikne valgus
passimisest väsind
upub pimeduse vetes
hoitud kuu jaoks alles
vana väsind kuuse hõlma
väsimatult pärleid tikib
igatsused tilguvad
hommikuse kaste sisse
antud uuele elule
kivide vahele ootama
kuuse latva piiluma
käed külmast kanged
alandatud pühajõe põhja
mehe taskusse ja põue
edastama võimatut
tooma välja tundmatut
emale ehmatuseks
surmale naljakat
tormilt jõudu võttes
raudnaelte taha takerdudes
kuuse okste vahele eksides
unustuses teed otsides
sinise unega võideldes
laugudesse laskudes
kangest seljast hoolimata
edukalt ja kahtlemata
abiks antud kaasavara
andeks andes kui on luba
lahkudes vaid erandina
katsudes kõiki teisi
vanaviisi põletades
heinamaale eksides
kõrsi maha astudes
talutuppa peatudes
mööda ilma tuuseldades
pandi suukorv lõpuks pähe
ei saand keegi asjast aru
ilu võttis võimust
lubatu otsis igatsust
halastus teenijatüdrukuks
armastus kuningaks
tõde nõuandjaks
maa ja ilm said tunnistajaks
aeg jäi korraga ootele
järgmist ilmutust igatsema
pakkudes kirjatud paelu
mehele tasku ja põue
pakkudes välja parima
kuusele ehteks kallima
õpetades igavesti
heinte kasvades
ohakate keskel
roostes traadi tõrkudes
unustades ümbritseva
kasteheinast tugevana
sinitaevast lähtununa
kui sisalik puu alla pages
ja talv kevadeks lagunes
kuuse juurde põigates
mehele märku andes
päikesekiirega torgates
kuulates ja otsides
ise peitu pugedes
madalale laskununa
nähtamatult turgutama
hapraid oksi kleepima
linnu silmi avama
päikest tagasi kutsuma
samblale tähendust andma
küünlast lõket süütama
vaikust hellasti tänama
tuulele jõudu andma
minule ilmutust avama
« ː ǂ ʭ ǂ ː »
40%e
see on see
jah tõesti
see ongi see
igavesti see
just täpselt see:
eesti reemees
kes seisab veel
seal tee peal
vee sees
ree ees
kelk teel
mees vees
meel tegus sees
meelelainetuse eel
tee see-eest ees
A
Ma tahan vabaajajalatsitega vanaajamaja vana kajamajaka kajakate ja pajaajajatega rabakanarajal kadakates ajavada pajatada.
Aga labajalamaja kaja hajus pajast hajali rannamaja taha ja tabas malakaga salamisi rajasaapais magavaid marjalisi sapaka taga.
Ja varajagaja karastas kanajalamaja saja paja kajaga ja tala taha varisenud rahapatakaga kalakajaka tagalaraja vastukajamaja.
|
Olen rõõmsalt elevil,
kui tänaval kõnnib kassikene.
Mul kodus üks taoline kohevil,
tal nimeks Särunäupsukene.
Ta on väikene ja imekena,
peotäis nurruvat armastust,
kirju ja pehme päikesekera,
silmakesed täis kavalust.
Tükike kiskjat padja peal,
silmad aknal püüdmas linde,
hüppab ringi siin ja seal,
nagu paneks keegi talle hinde.
Temast võiks paljugi pajatada,
kas võiks temast olla armsamat?
Teda vaid silmadega armastada
saan - ja kahjuks ei enamat.
Aastad tal möödunud seina peal,
aga see pole üldsegi imelik:
mida muud võiks kiisuke teha seal,
kui ta on kõigest kalendripilt?
28.10.22
Ma olen millegipärast
abielus üksindusega,
elame kesk linnakära
justkui tüdimusega.
Ta on minust vanem
ja karmi sõnaga,
vahel on ta parem
ja käitub sõbrana.
Läbi suure kahtluse
ükskord otsustasin
ja lõpuks lahutuse
sisse anda lasin.
Algus oli ilus,
aga petta sain.
Petjaks oli himu,
sa mõtle vaid!
Kuidas ma ei näinud,
võrgutavat pilku?
Kergelt oleks läinud
kogu elu viltu!
Mis sa ilmast tahad,
ta on sõgedus,
enamasti paha,
lausa pimedus.
Ei saand, mis palutud,
seda näitas aeg,
sest tuli lahutus,
kuid see ei olnud vaev.
Ei teadnud varemalt,
et enam oodata
ei tasu paremat -
sest abielus ma.
Üksindus on truu,
kuid nõuab mõndagi,
kinni on tal suu,
ei peta iialgi.
Ta räägib tõde,
kui mina lihalik,
kuigi tundub tõre,
tal meeles igavik.
28.10.22
Jeesus, kus sa oled?
Sind eile otsisin ja ootama jäin.
Kas ehk täna sa tuled
või selgub, et taas sa mujale läind?
Kas otsin homme uuesti,
et võiksin su peale siis vaadata?
Ootan ju, tule kiiresti,
tahan kindlamalt kinni sust haarata!
Kui kaugel sa veel?
Ma ikka sind endiselt ootan.
Kas oled ehk teel,
et oleks mul, millele loota?
Või on lõppenud aeg,
kui sa mullegi olid veel leitav
ja alles jääb vaev,
mida raske on enda eest peita?
Ehk pole see nii -
kes ütleks mul' seda või teataks?
Kui oleksid siin,
meeleheite ma kindlasti peataks.
Kes tunneb su teid,
mida taevastes plaanitud ammu?
Vist vähe on neid,
kes sinuga koos peavad sammu.
Kus rändad sa ringi,
kelle kodus saad pikemalt viibida?
Vast otsid sa hingi,
keda uuesti kokku saaks liimida?
Kas külm on mu kodu
ja südames usku nii vähe?
Ma olen siin ohus
ja vajumas otse su nähes.
Mida on mul vaja,
et püsida veel ja ei nõrkeks
ega ootaks ma üle aja,
nii et ootus muutubki tõrkeks?
Kui teaks, mida teha,
et hommegi ootaksin sind!
Ära hiline, nii et enam
ei saa kokku liimida mind!
28.10.22
Täna öösel salamahti
uuesti juhtus see ime:
lumevaip rulliti lahti,
kui väljas oli veel pime.
Valged riided katavad maad,
kõnnitee värvitud tuhkjaks,
valgeks läinud mu aknaraam
ja mõttedki saanud puhtaks.
28.10.23
Üks linnuke Eestimaal elas
ja rõõmustas taevast sinisest.
Ta kasvas kui lind oma pesas,
ning sageli aitas ligimest.
Ühel öötunnil kutse saabus,
mis pani südame põlema.
Kui edasi vaikselt kõik laabus,
siis õnnelikuks said mõlemad.
Sest kutse saadeti kahele:
neid kuidagi kokku liideti.
Ei jäänud päevagi vahele,
kui Jumalat palves kiideti.
Pea lahkub ta kodust ja emast,
lendab varsti ära me juurest.
Aga ikka ta laulab Temast
ja Jumala armust nii suurest.
08-09.08.24 (Ühe kihluse teate peale,
millega kaasneb kolimine teise riiki.)
|